Ja see on põhjus, miks nähti mu pisaraid. Üle pika-pika aja ja isegi üsna põhjustteadmata. Aga see hakkas südamele ja üleüldse. Ja mul hakkas hilisõhtune südamete puistamine pähe. Ja ma tantsin Macarena't. Ja vaatan SpongeBob'i. Like a Boss.
---
Ma ainult mõtlen. Ma ei usu mitte millegisse ega kellegisse. Kuhugi ega midagi ega kedagi. Ainult endasse ja iseennast. Vaatamata sellele, et ma valetan endalegi ja rohkemgi kui laiali. Laiali ma ei valetagi. Mul pole midagi valetamisväärset. Kui oleks, ma ei usuks ennast. Sest ma ei tunnistaks, et ma valetan. Ja ma valetan endale palju. Ilusat. Ellu. Võiks öelda, et mu suu on poliitik ja mu kõrvad on suurt-lootev rahvas, mille järgi saab aru, et ma ei usu ennast, aga samas loodan. Vist. Nii peaks välja tulema. Ma tean, et ma usun endasse. (Ma vist jälle-siiski ei suuda oma kokkuvõtlike mõtteid kokkuvõtmata edastada.) Ma ainult mõtlen.
---
Kui ma kunagi poliitikuks hakkan, ma ei valeta Eesti rahvale. Ma tunnistan otse, et ainuke töökoht, millel ma palka tõstan on olemine MINA ja et ma olen nii üldiseltki Savisaare gängist ja et niivõinaa pole valikud, kõik on ju sitapead, seega valige kandidaat MINA Valgamaalt. Ma võin muidu turule roose ka jagama minna, kui siis must mulje on parem.
Okay, I need a big tasty cup of a good irresistible sleep, man.
