Day 02 - Something you are scared or admitting.
HIRM.
Kui hirmust rääkida kui otsesest hirmust, siis ma kardan nii mõndagi. Ma kardan pärast õudukaid pimedas tühjas vaikses korteris rahulikult jalutada. Aga see pole juba ammu hull hirmu-mõjutaja olnud, sest juba reflexina ma jooksen peaaegu lennates madratsile ja poen teki alla. ^^
Mu hirmunärve katsuvad ka halbatoetavalt süstid. Või süstimised. Või kanüüliga needistamised. Sel hetkel, mil kanüül läbi naha libiseb, ma olen valmis karjuma-röökima-juukseid-peast-kiskuma (pff, muidugi kellegil teisel), et seda mitte näha. Ammugi teada fakt, kui ma esimese KANÜÜLI-tehtud needi sain, ma kaotasin meelemärkuse. Ja kui teise, siis pisaraid oli loendamatus hulgas ja särk läbimärg. Aga see läbi-naha-minemis-reaktsiooni värk on ainult kanüülide puhul kasutusvõimeline. Nõelad on mu tugevaim külg. Ja nende vahe on ääretult suur. That's why mul on vaid vanaid sukanõelu igas nurgas vedelemas.
TUNNISTUSED.
Puhtast südamest.
I'm an unicorn.
K, nali. Ma pean seda tõsiselt võtma, nagu ma eesmärgi püstitasin.
Tegelikult...
Ma olen superman.
Jah. Lõpuks ma pidin ju siiski endale tunnistama, et sellest ei saa enam lahti ja... I was just born that way. Lepi sellega, palun. Siis on lihtsam kõigil.
Oh... mul on nii raske kõike oma südamelt nüüd puistada.
Veel. Ma. Olen... Kass. Vahepeal.
...keskööl ma muunudn superkarvaseks ja superarmsaks. Kunagi te veendute selles ise!
Pinky promise.
(Haha, ma tean ma panin teemast mööda aga see minu valik oli köitvam, ma ei viitsind teile siia oma õudukaid laiali seletama hakata.)
